Ukraina sõjast põhjustatud energiakriis võib osutuda nii Venemaale kui ka Euroopa Liidule majanduslikult nii hävitavaks, et võib lõpuks kahandada mõlemat kui suurriiki maailmaareenil.Selle nihke – siiani hämaralt mõistetava – tagajärjeks on see, et näib liikuvat kiiresti bipolaarsesse maailma, kus domineerivad kaks suurriiki: Hiina ja USA.

Kui käsitleda külma sõja järgset unipolaarset USA domineerimise hetke 1991. aastast kuni 2008. aasta finantskriisini, siis perioodi 2008. aastast kuni käesoleva aasta veebruarini, mil Venemaa tungis Ukrainasse, võib käsitleda kui kvaasi-multipolaarsuse perioodi. .Hiina tõusis kiiresti, kuid ELi majanduse suurus ja kasv enne 2008. aastat andsid sellele õiguspärase nõude ühe maailma suurriigina.Venemaa majanduslik taastumine alates umbes 2003. aastast ja jätkuv sõjaline tugevus tõid selle samuti kaardile.Juhid New Delhist Berliinist Moskvani tervitasid multipolaarsust kui globaalsete asjade uut struktuuri.

Käimasolev energiakonflikt Venemaa ja Lääne vahel tähendab, et multipolaarsuse periood on nüüd läbi.Kuigi Venemaa tuumarelvaarsenal ei kao kuhugi, leiab riik end Hiina juhitava mõjusfääri noorema partnerina.Vahepeal on energiakriisi suhteliselt väike mõju USA majandusele Washingtoni jaoks geopoliitiliselt külmaks lohutuseks: Euroopa närbumine kahandab lõppkokkuvõttes Ameerika Ühendriikide võimu, kes on kontinenti pikka aega sõbraks pidanud.

Odav energia on kaasaegse majanduse alustala.Ehkki energiasektor moodustab tavapärastel aegadel vaid väikese osa enamiku arenenud majanduste kogu SKTst, avaldab see tarbimise üldlevinud ulatuse tõttu inflatsioonile ja sisendkuludele kõigis sektorites liiga suurt mõju.

Euroopa elektri- ja maagaasihinnad on 2020. aastani eelnenud kümnendil praegu ligi 10 korda kõrgemad kui nende ajalooline keskmine. Tänavune tohutu tõus on peaaegu täielikult tingitud Venemaa sõjast Ukrainas, kuigi seda süvendasid selle suve äärmuslik kuumus ja põud.Kuni 2021. aastani sõltus Euroopa (sealhulgas Ühendkuningriik) Venemaa impordist umbes 40 protsendi ulatuses oma maagaasist ning märkimisväärse osa nafta- ja söevajadusest.Rahvusvahelise energiaagentuuri andmetel hakkas Venemaa mitu kuud enne sissetungi Ukrainasse manipuleerima energiaturgudega ja tõstma maagaasi hindu.

Euroopa energia maksab normaalajal ligikaudu 2 protsenti SKTst, kuid hinnatõusu tõttu on see tõusnud hinnanguliselt 12 protsendini.Sellises suurusjärgus kõrged kulud tähendavad, et paljud tööstused üle kogu Euroopa vähendavad oma tegevust või lõpetavad tegevuse täielikult.Alumiiniumitootjad, väetisetootjad, metallisulatajad ja klaasitootjad on kõrgete maagaasihindade suhtes eriti haavatavad.See tähendab, et Euroopa võib lähiaastatel oodata sügavat majanduslangust, kuigi majandushinnangud selle kohta, kui sügav on, on erinevad.

Et olla selge: Euroopa ei muutu vaeseks.Ega selle inimesed sel talvel ära külmu.Varased näitajad viitavad sellele, et maailmajagu teeb maagaasi tarbimise vähendamisel ja talveks mahutite täitmisel head tööd.Saksamaa ja Prantsusmaa on kumbki natsionaliseerinud suured kommunaalettevõtted – märkimisväärsete kuludega –, et minimeerida häireid energiatarbijatele.

Selle asemel on mandri tegelik oht aeglase majanduskasvu tõttu majandusliku konkurentsivõime kaotus.Odav gaas sõltus valest usust Venemaa usaldusväärsusse ja see on igaveseks kadunud.Tööstus kohaneb järk-järgult, kuid see üleminek võtab aega ja võib põhjustada valusaid majanduslikke nihkeid.

Nendel majanduslikel hädadel pole midagi pistmist puhta energia üleminekuga ega ELi erakorralise reageerimisega Ukraina sõja põhjustatud turuhäiretele.Selle asemel võib neid otsida Euroopa varasematest otsustest arendada sõltuvust Venemaa fossiilkütustest, eriti maagaasist.Kuigi taastuvad energiaallikad, nagu päike ja tuul, võivad lõpuks asendada fossiilkütused, pakkudes odavat elektrit, ei saa need lihtsalt maagaasi tööstuslikuks kasutamiseks välja tõrjuda – eriti kuna imporditud veeldatud maagaas (LNG), sageli reklaamitud alternatiiv torugaasile, on tunduvalt kallim.Seetõttu on mõnede poliitikute katsed süüdistada käimasolevas majandustormis puhta energia üleminekut.

Halb uudis Euroopa jaoks ühendab olemasoleva suundumuse: alates 2008. aastast on ELi osa maailmamajanduses vähenenud.Kuigi Ameerika Ühendriigid toibusid suurest majanduslangusest suhteliselt kiiresti, nägid Euroopa majandused tugevat võitlust.Mõnel neist kulus aastaid, et kasvada kriisieelsele tasemele.Samal ajal jätkasid Aasia majandused Hiina tohutu majanduse juhtimisel silmapaistva kasvutempoga.

Aastatel 2009–2020 oli EL-i SKT aastane kasvumäär Maailmapanga andmetel keskmiselt vaid 0,48 protsenti.USA kasvumäär samal perioodil oli peaaegu kolm korda kõrgem, keskmiselt 1,38 protsenti aastas.Ja Hiina kasvas samal perioodil 7,36 protsenti aastas.Lõpptulemus on see, et kuigi ELi osatähtsus ülemaailmses SKTs oli 2009. aastal suurem kui USA ja Hiina oma, on see praegu kolmest madalaim.

Veel 2005. aastal moodustas EL koguni 20 protsenti maailma SKTst.See moodustab 2030. aastate alguses vaid poole sellest summast, kui ELi majandus kahaneb 2023. ja 2024. aastal 3 protsenti ja jätkab seejärel oma leebet pandeemiaeelset kasvumäära 0,5 protsenti aastas, samal ajal kui ülejäänud maailm kasvab 3 protsenti ( pandeemia eelne ülemaailmne keskmine).Kui 2023. aasta talv on külm ja saabuv majanduslangus osutub tõsiseks, võib Euroopa osa maailma SKTst veelgi kiiremini langeda.

Mis veelgi hullem, Euroopa jääb sõjalise tugevuse poolest teistest suurriikidest kõvasti maha.Euroopa riigid on aastakümneid sõjaliste kulutustega kokku hoidnud ega suuda seda investeeringupuudust kergesti korvata.Mis tahes Euroopa sõjalised kulutused praegu – kaotatud aja korvamiseks – on alternatiivkuluga teistele majanduse osadele, mis võib veelgi pidurdada majanduskasvu ja sundida tegema valusaid valikuid sotsiaalkulude kärpimise osas.

Venemaa olukord on vaieldamatult raskem kui ELi oma.Tõsi, riik teenib endiselt tohutuid tulusid nafta ja gaasi eksportmüügist, peamiselt Aasiasse.Pikemas perspektiivis läheb aga Venemaa nafta- ja gaasisektor tõenäoliselt allakäiku – isegi pärast Ukraina sõja lõppu.Ülejäänud Venemaa majandus on hädas ning lääneriikide sanktsioonid jätavad riigi energiasektori ilma tehnilisest ekspertiisist ja investeerimisrahastusest, mida ta hädasti vajab.

Nüüd, mil Euroopa on kaotanud usu Venemaale kui energiatarnijasse, on Venemaa ainus elujõuline strateegia müüa oma energiat Aasia klientidele.Õnneks on Aasial palju kasvavaid majandusi.Venemaa kahjuks on peaaegu kogu tema torujuhtmete võrk ja energiataristu ehitatud praegu Euroopasse eksportimiseks ja seda ei saa kergesti itta pöörata.Moskval kulub oma energiaekspordi ümbersuunamiseks aastaid ja miljardeid dollareid – ja tõenäoliselt leiab ta, et see saab pöörata ainult Pekingi finantstingimustel.Energeetikasektori sõltuvus Hiinast kandub tõenäoliselt üle laiemasse geopoliitikasse – partnerlusse, kus Venemaa leiab end mängimas üha väiksemat rolli.Venemaa presidendi Vladimir Putini 15. septembril möönnud, et tema Hiina kolleegil Xi Jinpingil on Ukraina sõjaga seoses "küsimusi ja muresid", vihjab juba Pekingi ja Moskva vahel valitsev võimuerinevus.

 

Toidupuudus – ja saadaolevate toodete kõrged hinnad – võivad nendes piirkondades tekitada veelgi suurema probleemi kui energia.Sõda Ukrainas on rikkunud tohutul hulgal nisu ja muude teraviljade saaki ning transporditeid.Suurematel toiduainete importijatel, nagu Egiptus, on põhjust olla närvis poliitiliste rahutuste pärast, mis sageli kaasnevad toiduhindade tõusuga.

Maailmapoliitika põhitõde on see, et me liigume maailma poole, kus Hiina ja USA on kaks ülitähtsat maailmajõudu.Euroopa kõrvalejätmine maailma asjadest kahjustab USA huve.Euroopa on suures osas demokraatlik, kapitalistlik ning pühendunud inimõigustele ja reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale.EL on maailmas juhtinud ka ohutust, andmete privaatsust ja keskkonda puudutavates eeskirjades, sundides rahvusvahelisi ettevõtteid oma käitumist kogu maailmas Euroopa standarditele vastavaks muutma.Venemaa kõrvalejätmine võib tunduda USA huvide seisukohalt positiivsem, kuid sellega kaasneb oht, et Putin (või tema järglane) reageerib riigi maine ja maine kaotusele hävitavalt – võib-olla isegi katastroofiliselt.

Kuna Euroopal on raskusi oma majanduse stabiliseerimisega, peaksid Ameerika Ühendriigid seda võimalusel toetama, sealhulgas eksportima mõningaid oma energiaressursse, näiteks veeldatud maagaasi.Seda võib olla lihtsam öelda kui teha: ameeriklased pole veel täielikult ärganud oma kasvavate energiakulude peale.Maagaasi hinnad Ameerika Ühendriikides on sel aastal kolmekordistunud ja võivad tõusta, kuna USA ettevõtted üritavad pääseda tulusatele veeldatud maagaasi eksporditurgudele Euroopas ja Aasias.Kui energiahinnad veelgi tõusevad, satuvad USA poliitikud surve alla piirata eksporti, et säilitada Põhja-Ameerikas energia taskukohasust.

Nõrgema Euroopaga silmitsi seistes tahavad USA poliitikakujundajad kasvatada laiemat sarnaselt mõtlevate majandusliitlaste ringi sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Rahvusvaheline Valuutafond.See võib tähendada suuremat kohtumist keskvõimudega, nagu India, Brasiilia ja Indoneesia.Siiski näib Euroopat raske asendada.Ameerika Ühendriigid on aastakümneid saanud kasu kontinendiga ühistest majanduslikest huvidest ja arusaamadest.Sel määral, mil Euroopa majanduslik raskus praegu väheneb, seisab USA silmitsi karmima vastupanuga oma nägemusele laias laastus demokraatiat soosivast rahvusvahelisest korrast.