Ukraina sõja põhjustatud energiakriis võib osutuda nii Venemaale kui ka Euroopa Liidule majanduslikult nii hävitavaks, et see võib lõpuks mõlema kui suurvõimu positsiooni maailmaareenil vähendada. Selle nihke tagajärg – mida siiani ähmaselt mõistetakse – on see, et me näime liikuvat kiiresti bipolaarse maailma poole, mida domineerivad kaks suurvõimu: Hiina ja Ameerika Ühendriigid.

Kui arvestada külma sõja järgset USA unipolaarse domineerimise perioodi, mis kestis 1991. aastast kuni 2008. aasta finantskriisini, siis võime perioodi 2008. aastast kuni selle aasta veebruarini, mil Venemaa tungis Ukrainasse, käsitleda kvaasimultipolaarsuse perioodina. Hiina tõusis kiiresti, kuid ELi majanduslik suurus – ja kasv enne 2008. aastat – andis talle õigustatud nõude olla üks maailma suurvõimudest. Venemaa majanduslik taaselustamine umbes alates 2003. aastast ja jätkuv sõjaline jõud tõid selle samuti kaardile. New Delhist Berliini ja Moskvani liidrid tervitasid multipolaarsust kui globaalsete suhete uut struktuuri.

Venemaa ja lääneriikide vaheline jätkuv energiakonflikt tähendab, et multipolaarsuse periood on nüüd läbi. Kuigi Venemaa tuumarelvade arsenal ei kao kuhugi, saab riigist Hiina juhitud mõjusfääri noorem partner. Energiakriisi suhteliselt väike mõju USA majandusele on Washingtonile geopoliitiliselt külm lohutus: Euroopa närbumine nõrgestab lõpuks Ameerika Ühendriikide võimu, kes on kontinenti pikka aega sõbraks pidanud.

Odav energia on tänapäeva majanduse alustala. Kuigi energiasektor moodustab tavapärastel aegadel enamiku arenenud majanduste SKP-st vaid väikese osa, on sellel oma laialdase tarbimise tõttu ülemäära suur mõju inflatsioonile ja sisendkuludele kõigis sektorites.

Euroopa elektri- ja maagaasihinnad on nüüdseks ligi kümme korda kõrgemad kui ajaloolised keskmised kümnendil enne 2020. aastat. Selle aasta tohutu tõus on peaaegu täielikult tingitud Venemaa sõjast Ukrainas, kuigi seda süvendasid selle suve äärmuslik kuumus ja põud. Kuni 2021. aastani sõltus Euroopa (sealhulgas Ühendkuningriik) Venemaa impordist umbes 40 protsendi ulatuses oma maagaasist ning märkimisväärse osa nafta- ja söevajadusest. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel hakkas Venemaa juba kuid enne Ukraina sissetungi manipuleerima energiaturgudega ja tõstma maagaasi hindu.

Tavapärastel aegadel moodustavad Euroopa energiakulud ligikaudu 2 protsenti SKPst, kuid hinnatõusu tõttu on need tõusnud hinnanguliselt 12 protsendini. Sellise ulatusega kõrged kulud tähendavad, et paljud tööstusharud kogu Euroopas vähendavad tegevust või sulgevad selle täielikult. Alumiiniumitootjad, väetisetootjad, metallisulatustehased ja klaasitootjad on maagaasi kõrgete hindade suhtes eriti haavatavad. See tähendab, et Euroopat võib lähiaastatel oodata sügav majanduslangus, kuigi majandusprognoosid selle kohta, kui sügav see täpselt on, on erinevad.

Täpsustuseks: Euroopa ei jää vaeseks. Samuti ei külmu selle inimesed sel talvel. Esialgsed näitajad viitavad sellele, et mandril läheb hästi maagaasi tarbimise vähendamisel ja talveks oma gaasimahutite täitmisel. Saksamaa ja Prantsusmaa on mõlemad märkimisväärsete kuludega riigistanud suuremad kommunaalettevõtted, et minimeerida energiatarbijate häireid.

Selle asemel on mandri tegelikuks ohuks majandusliku konkurentsivõime kaotus aeglase majanduskasvu tõttu. Odav gaas sõltus valest usust Venemaa usaldusväärsusesse ja see on igaveseks kadunud. Tööstusharu kohaneb järk-järgult, kuid see üleminek võtab aega ja võib viia valulike majanduslike niheteni.

Neil majandusprobleemidel pole mingit pistmist puhtale energiale ülemineku ega ELi hädaolukorra reageerimisega Ukraina sõja põhjustatud turuhäiretele. Selle asemel saab neid otsida Euroopa varasematest otsustest sõltuvusse sattuda Venemaa fossiilkütustest, eriti maagaasist. Kuigi taastuvad energiaallikad, nagu päikese- ja tuuleenergia, võivad lõpuks fossiilkütused odava elektrienergia tootmisel asendada, ei saa need tööstuslikuks otstarbeks maagaasi kergesti asendada – eriti kuna imporditud veeldatud maagaas (LNG), mis on sageli reklaamitud alternatiiv torujuhtmegaasile, on märkimisväärselt kallim. Mõnede poliitikute katsed süüdistada puhtale energiale üleminekut käimasolevas majandustormis on seega kohatud.

Halvad uudised Euroopale süvendavad juba olemasolevat trendi: alates 2008. aastast on ELi osakaal maailmamajanduses vähenenud. Kuigi Ameerika Ühendriigid taastusid suurest majanduslangusest suhteliselt kiiresti, nägid Euroopa majandused suuri raskusi. Mõnel neist kulus aastaid, et taastuda kriisieelsele tasemele. Samal ajal jätkasid Aasia majandused Hiina tohutu majanduse juhtimisel silmapaistev kasvu.

Maailmapanga andmetel oli ELi SKP aastane kasvumäär aastatel 2009–2020 keskmiselt vaid 0,48 protsenti. USA kasvumäär oli samal perioodil peaaegu kolm korda kõrgem, keskmiselt 1,38 protsenti aastas. Ja Hiina kasvas samal perioodil meeletult kiiresti, 7,36 protsenti aastas. Lõpptulemuseks on see, et kuigi ELi osakaal ülemaailmses SKPs oli 2009. aastal suurem kui nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Hiinal, on see nüüd kolmest madalaim.

Veel 2005. aastal moodustas EL koguni 20 protsenti maailma SKPst. Kui ELi majandus kahaneb 2023. ja 2024. aastal 3 protsenti ning seejärel naaseb pandeemiaeelsele leigele 0,5 protsendilisele aastakasvule, samal ajal kui ülejäänud maailm kasvab 3 protsendiga (pandeemiaeelne globaalne keskmine), moodustab see 2030. aastate alguses vaid poole sellest summast. Kui 2023. aasta talv on külm ja eesolev majanduslangus osutub tõsiseks, võib Euroopa osakaal maailma SKPs veelgi kiiremini langeda.

Veelgi hullem on see, et Euroopa jääb sõjalise jõu poolest teistest suurriikidest kaugele maha. Euroopa riigid on aastakümneid sõjaliste kulutustega kokku hoidnud ja ei suuda seda investeeringute puudujääki kergesti kompenseerida. Kõik Euroopa sõjalised kulutused – kaotatud aja tasa tegemiseks – toovad kaasa alternatiivkulu teistele majanduse osadele, mis võib potentsiaalselt veelgi pidurdada majanduskasvu ja sundida tegema valusaid valikuid sotsiaalkulude kärpimise osas.

Venemaa olukord on vaieldamatult tõsisem kui ELil. Tõsi, riik teenib endiselt tohutuid tulusid nafta ja gaasi ekspordimüügist, peamiselt Aasiasse. Pikas perspektiivis on aga Venemaa nafta- ja gaasisektor tõenäoliselt languses – isegi pärast Ukraina sõja lõppu. Ülejäänud Venemaa majandus on raskustes ning lääne sanktsioonid jätavad riigi energiasektori ilma tehnilisest oskusteabest ja investeeringute rahastamisest, mida see hädasti vajab.

Nüüd, kus Euroopa on kaotanud usu Venemaasse kui energiatarnijasse, on Venemaa ainus elujõuline strateegia müüa oma energiat Aasia klientidele. Õnneks on Aasias palju kasvavaid majandusi. Venemaa kahjuks on peaaegu kogu tema torujuhtmete ja energiainfrastruktuuri võrgustik praegu ehitatud Euroopasse eksportimiseks ning see ei saa kergesti itta pöörduda. Moskval kulub oma energiaekspordi ümbersuunamiseks aastaid ja miljardeid dollareid – ning tõenäoliselt avastab ta, et saab oma ekspordi ümber suunata ainult Pekingi finantstingimustel. Energiasektori sõltuvus Hiinast kandub tõenäoliselt üle laiemasse geopoliitikasse, partnerlusse, kus Venemaa mängib üha vähem tähtsat rolli. Venemaa presidendi Vladimir Putini 15. septembri tunnistus, et tema Hiina kolleegil Xi Jinpingil on Ukraina sõja kohta „küsimusi ja muresid“, vihjab Pekingi ja Moskva vahel juba eksisteerivale võimuerinevusele.

 

Toidupuudus – ja saadaoleva toidu kõrged hinnad – võivad nendes piirkondades energiast veelgi suuremaks probleemiks osutuda. Sõda Ukrainas on rikkunud tohutul hulgal nisu ja muude teraviljade saagi ja transpordimarsruudid. Suurtel toiduimportijatel, nagu Egiptus, on põhjust olla närvis poliitilise rahutuse pärast, mis sageli kaasneb toiduainete hinnatõusuga.

Maailmapoliitika põhiline põhimõte on liikuda maailma poole, kus Hiina ja Ameerika Ühendriigid on kaks ülimat suurvõimu. Euroopa kõrvalejätmine maailmaasjadest kahjustab USA huve. Euroopa on suures osas demokraatlik, kapitalistlik ning pühendunud inimõigustele ja reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale. EL on olnud maailmas teerajajaks ka ohutuse, andmekaitse ja keskkonnaalaste regulatsioonide osas, sundides rahvusvahelisi korporatsioone oma käitumist kogu maailmas Euroopa standarditele vastavaks muutma. Venemaa kõrvalejätmine võib tunduda USA huvide seisukohast positiivsem, kuid sellega kaasneb oht, et Putin (või tema järeltulija) reageerib riigi maine ja prestiiži kaotusele hävitava – võib-olla isegi katastroofilise – rünnakuga.

Kuna Euroopa näeb vaeva oma majanduse stabiliseerimisega, peaksid Ameerika Ühendriigid seda võimaluse korral toetama, sealhulgas eksportides mõningaid oma energiaressursse, näiteks veeldatud maagaasi (LNG). Seda on ehk lihtsam öelda kui teha: ameeriklased pole veel täielikult omaenda kasvavate energiakuludega kohanenud. Maagaasi hinnad Ameerika Ühendriikides on sel aastal kolmekordistunud ja võivad veelgi tõusta, kuna USA ettevõtted püüavad pääseda ligi tulusatele LNG eksporditurgudele Euroopas ja Aasias. Kui energiahinnad veelgi tõusevad, satuvad USA poliitikud surve alla eksporti piirata, et säilitada energia taskukohasus Põhja-Ameerikas.

Nõrgema Euroopa olukorras soovivad USA poliitikakujundajad luua laiema ringi sarnaselt mõtlevaid majandusliitlasi rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Rahvusvaheline Valuutafond. See võib tähendada suuremat poolehoidu keskvõimudele nagu India, Brasiilia ja Indoneesia. Sellegipoolest tundub Euroopat raske asendada. Ameerika Ühendriigid on aastakümneid saanud kasu ühistest majandushuvidest ja arusaamadest mandriga. Selles ulatuses, milles Euroopa majanduslik tähtsus nüüd väheneb, seisavad Ameerika Ühendriigid silmitsi tugevama vastupanuga oma visioonile laialdaselt demokraatiat soosivast rahvusvahelisest korrast.